Kopteripiloodiks?

Kopter ja lennuk erinevad lennuomaduste, piloteerimisvõtete ning lennusooritusnäitajate poolest ning sellest tulenevad ka erinevused lennuki- ja kopteripiloodi töös. Oluline on mõista, et erinevused avalduvad alles reaalses töös ning karjääris. Õppimine ja lendamine on põnev mõlema valiku korral.  

Lennuki- ja kopteri ametpiloodi töö olulisim erinevus seisneb lendude iseloomus ja opereerimiskeskkonnas. Lennuk on optimaalne reisijate ja/või kauba toimetamiseks suurtel kiirustel (200-500 sõlme ehk 370-925 km/h) suurte vahemaade taha. Ökonoomsuse ja kiiruse huvides lennatakse üldjuhul kõrgel (20000-40000 jalga ehk 6-12 km). Kopteri eripäraks on võime startida ja maanduda piiratud alal, puudub vajadus pika, ettevalmistatud lennuraja järele. Lisaks saab kopteriga lennata aeglaselt ja olla ripplennus. Üldjuhul on opereerimisala piiratud riigi territooriumi või mõne konkreetse piirkonnaga. Lennukõrgused on väikesed (1000-3000 jalga ehk 300-900 m), kiirused lennukiga võrreldes madalad (80-160 sõlme ehk 150-300 km/h).   

Eestis erineb kopteripiloodi amet lennukipiloodi omast veel selle tõttu, et hetkel on kopteripilootide tööandjaks riiklik lennundus, täpsemalt Eesti Õhuvägi ning Politsei- ja Piirivalveameti Lennusalk. Riiklikes struktuurides on kopteripilootidel lai ning liini lendava reisilennuki piloodi omast erinev tööpõld:

  • erinevad vaatlus-, tuvastus- ja patrulllennud, otsingu- ja päästelennud maismaa ning mere kohal (sh meditsiinilised evakuatsioonilennud laevadelt);
  • lennud Kaitseväe erinevate väljaõppeprotsesside toetuseks, politsei ning Keskkonnainspektsiooni operatsioonide toetuseks;
  • meditsiinilennud väikesaartelt ning haiglatevahelised transportlennud, tulekustutuslennud metsapõlengutega võitlemisel;
  • talvel raskete jääolude korral reisijate- ja kaubavedu, sh ripplastivedu väikesaartele.
Eelpool toodu näitab, et kopteril täidetakse väga erinevat tüüpi lennuülesandeid. Kõikide erinevate lennutüüpide ohutuks sooritamiseks on vaja treeninglende ka pärast kooli lõpetamist. Enda „vormis hoidmiseks“ peavad treening- ning kontrolllendusid tegema nii lennuki- kui kopteripiloodid. Osa nendest lennatakse vastavat õhusõidukit jäljendaval lennusimulaatoril, mille abil saab imiteerida olukordi, mida päris lennuki/kopteriga ei saa või ei ole ohutu proovida.

Kopteri lennuülesannete iseloomu tõttu on selle juhtimisel lennukiga võrreldes rohkem käsitsi lendamist, lisaks on paljudel lendudel vajalik visuaalkontakt maa- või veepinnaga ning seal paiknevate võimalike takistustega. Suurematel mitme mootoriga helikopteritel on autopiloodil samad funktsioonid, mis lennukites. Lisaks on kopteril ripplennufunktsioon, koos ripplennule siirdumise ja sealt äralennu funktsiooniga. Piiratud nähtavusega ilmastikuoludes ja pimedas lendamine esitab piloodi ettevalmistusele ja kopteri varustusele kõrgendatud nõudmisi, sest kopter on lennukist ebastabiilsem õhusõiduk. Väiksemate ja lihtsamate kopteritega, millel autopiloodisüsteemid tavaliselt puuduvad, keerulisemate ilmaoludega ei lennata. Lisaks piloteerib neid ka ärilises lennunduses üks piloot.