Edulood ja mälestused

Rein Porro
Nõo lennundusklassi ja Tartu Lennukolledži asutajaliige
Eesti Lennuakadeemia auliige

Kuidas see algas? Pole kerge kõike täpselt kronoloogilises järjekorras paika panna. See tuleb hiljem, kui hakkan memuaare kirjutama. Seetõttu on praegu mälestused veidi lünklikud, kuid tõesed. 


Töötasin Aeroflotis, lendasin suuremat sorti lennukitel ja olin suhteliselt rahul, välja arvatud poliitilise olukorraga. 80-ndate lõpupoole sõitsin tihti puhkepäevadel koos noorema pojaga Ridalisse, et pukseerida Tartu lennuklubi (praegune Ridali klubi) väikelennukiga Wilga 35 purilennukeid. See oli üsnagi mõnusaks vahelduseks suurte lennukitega lendamisele. Tol ajajärgul hakkas Nõukogude Liidus arenema FLA – eralennunduse sarnane liikumine. Eestis oli selle eestvedajaks Illar Link. Asi pakkus mulle huvi.

Samaaegselt oli meil erinevatest allikatest teada, et midagi toimub poliitilisel maastikul. Arutamist oli palju. Ühel talveõhtul helistas mulle tollase kergetööstuse ministri esimene asetäitja Rein Järv (hiljem Lennuameti esimene peadirektor) ja tegi ettepaneku suurest lennundusest ära tulla ning hakata Eesti oma lennundust looma. Mõtlesin kaua, lõpuks otsustasin nõustuda. Samal ajal käis väike grupp eesti soost Aerofloti piloote õhtuti kas Järve kabinetis või transpordiministeeriumi ühes väikeses kabinetis (seal töötasid tol ajal Eesti tsiviillennuvalitsuse ülema endine asetäitja maapealsel alal Ilmar Paiste ja endine Tu-134A komandör Peeter Murusalu), mina sealhulgas, poliitilist olukorda ja Eesti võimalikke arengusuundi (sealhulgas lennunduse arengut) arutamas.

Sündmused arenesid järjest kiirenevas tempos. Sai selgeks, et seisavad ees suured muudatused ning see dikteerib ka riigi oma lennunduse loomist. Analüüsisime hetkeolukorda ja sellest tulenevalt panime paika üldstrateegia. Vaidlusi oli palju ja nende tulemusena vähenes meie grupp veelgi. Järele jäid need, kelle ainueesmärgiks oli luua Eesti oma, arenguvõimeline lennundus. Töötasime välja suunad – ICAO-põhise seadusandluse loomine ja uue lennunduskaadri kasvatamine.

Moodustati Lennuamet, mille nime üle vaidlesime paar kuud. Üldse oli vaidlusi palju. Tihti kogunesime (Otto Taur, Mati Sõrmus ja mina) Tartus Otto Tauri korteris, kus vaidlus kestis hommikutundideni. Oti naine oli pidevalt ametis kohvi keetmisega, mida jõime vist liitrite kaupa. Kuid nendest vaidlustest kujunesid välja arusaamad, mida hiljem ellu viisime.

Kaadri koolitamist otsustasime alustada pilootide koolitamisest, sest selleks ajaks oli Eesti tsiviillennunduses eesti soost piloote vaid 5%. Algselt mõtlesime luua mõne keskkooli juures  klubitaolise moodustise, et veidi „rikkuda noorte verd“, anda neile lennumaitse suhu. Ehk siis peale keskkooli lõpetamist lähevad kuhugi lennukooli ja tulevad hiljem pilootidena tagasi.

Kooliks valisime Nõo Keskkooli, kus oli pilootidele vajalik tugev füüsika ja matemaatika tase. Samuti oli Tartu õhuruum õppelendudeks kõige sobivam. Juba esimese õppeaasta jooksul sai selgeks, et peame oma tegevuse muutma normaalse lennukooli tasemele vastavaks või õigemini maksimaalselt sarnaseks.

Lende alustasime 1991. aastal lennukitega Jak-52, kuid samal suvel sai selgeks, et nende masinatega me ette võetud ülesannet ei suuda täita. Oli vaja leida alternatiiv. Otsisime. Eri riigid pakkusid abi, kuid kõik plaanisid seda teha oma õppejõududega, lennukitega ja instruktoritega. Nad nägid vaid kiiret teenimisvõimalust. Sellega me nõus polnud. Ja siis, 1991. aasta sügisõhtul, helistas Arlanda SAS-i akadeemia hotelli (kus me tol hetkel oma tutvumisreisil olime) üks mees, Evert Raadsen, Bromma Flygskola omanik ja kutsus oma kooli vaatama. Tegi pakkumise: tema metodoloogia, tema lennukid, meie mehed ja meie töö. See oli just see, mida vajasime. Üsna kiirelt sündisid lepingud. 1992. aasta suvel sõitsime (8 piloot-instruktorit, 2 mehhaanikut ja 1 tõlk) Rootsi. Õppetöö oli tihe ja paari nädala pärast lendasime kuue Cessna tüüpi lennukiga  Eestisse (3 C-152, 2 C-172 ja 1 C-210). Koolitus sai uue hoo, sest tänu nende masinate töökindlusele suutsime sama aja jooksul lennata 3 – 4 korda rohkem.

Paralleelselt kogu selle tegevusega jätkasime mõttetööd. Oli selge, et peale pilootide on vaja lennundusinsenere, lennundusarste, lennundusmeteorolooge, lennuettevõtete administratiivpersonali, lennunduspsühholooge jne jne. Järelikult oli vaja luua lennundusalane kõrgkool. Jälle oli palju vaidlusi. Lõpuks sündis lennukolledži idee ja asusime seda täide viima. Siin oli väga suur roll Otto Tauril ja Mati Sõrmusel. Lõpuks – Laari, Meistri ja Kaevatsi allkirjaga – moodustati 1993. aasta aprillis Tartu Lennukolledž.

Samaaegselt käis Lennuametis intensiivne lennundusalase seadusandluse väljatöötamine. Umbes kahe aastaga loodi kogu vajaminev seadustik. Ainult mõned asjad jäid reguleerimata ja on reguleerimata tänini.

Edasi toimus piloodikoolitus tandemina – teooria poole eest kandis hoolt kolledž ja piloodikoolituse praktika poole eest Ergon (praegune Pakker Avio). Vaatamata kõigile raskustele on see süsteem end õigustanud. Erinevalt teistest Euroopa ja ka maailma lennukoolidest oleme 23 tööaasta jooksul kaotanud vaid ühe lennuki ja mitte ühtegi hukkunud või vigastatud õpilast või instruktorit.