Edulood ja mälestused

Mattias Kosemets
Lõpetanud 2013. a õhusõiduki ehituse ja hoolduse eriala 

Otsus lennundust õppida tekkis mul teadlikult ning soovist saada kosmonaudiks. Täpselt nii kõrged eesmärgid endale lapsepõlves seadsingi. Aja jooksul sain aru, et kosmosesse pürgimiseks peaks minust esmalt õhuväe lendur saama. Niisiis tuli põhikool lõpetada ja sobiv lennukool leida. Esimene valik oli loomulikult Nõo Reaalgümnaasiumi lennundusklass, aga oh häda, enne, kui suureks jõudsin kasvada ja roosad prillid eest võtta, lõpetas lennundusklass oma tegevuse. Nii ei jäänud muud üle, kui hakata pingutama kõrgkooli – Eesti Lennuakadeemiasse – sisseastumise nimel. Piloodiks saamise unistuse kõrval arenes huvi inimfaktori ja lennuohutuse vastu. Helistasin gümnaasiumi lõpuklassis Toomas Anijärvele küsimusega, kas ta saaks minu lennuohutuse teemalist uurimistööd juhendada ning arutasime, miks Finnairi lennuk vaatamata tihedale udule Kuressaarde maanduda püüab. Tegemist oli ühe väikese, kuid otsustava sammuga minu edasise karjääri suhtes juba enne akadeemiasse astumist. Kui kõik muinasjutud lõpeksid hästi, siis võiksin siinkohal oma jutu lõpetada stiilis, et saingi piloodiks ja lendan täna Estonian Air’is nagu paljud noored unistavad ning nii mõnigi seda edukalt teeb. Mida aga teha siis, kui aastatepikkune unistus ja „õhuloss“ kokku kukub ning ees ootab neli keerulist aastat õhusõiduki hoolduse erialal (just nagu minuga tegelikult läks)? Siis tuleb endale teadvustada, et piloodiks saamine on nagu iga teine koolitus, mida saab alati hiljem lisaks õppida, kuid mis maksab „mõnevõrra“ rohkem kui autojuhilubade tegemine. Teiseks, tasub mõelda juba varakult alternatiivse karjääri peale ning seada endale kindlad sihid.

Mäletan oma esimest koolipäeva ja loengut, milleks oli insenerigraafika, mis toimus klassikalises kõrgkooli auditooriumis, justkui Hollywoodi filmis. Tagantjärele esimestele koolipäevadele mõeldes on huvitav asjaolu, et juba kooliaasta alguses alustasime kursusekaaslastega MTÜ Eesti Lennundusselts loomist ning projekti „Lennundus noortele lähemale!“ kirjutamist. Idee tuli sellest, et soovisime saada ise ja pakkuda teistele huvilistele esimeste teoreetiliste õppeaastate jooksul lisaks ka praktilist tegevuskogemust lennukitega. Selleks tegime koostööd Eesti Lennundusmuuseumi ja Eesti Lennuakadeemiaga. Meid, seltsi liikmeid, oli kokku viis. Käisime pidevalt koos, et ühingu põhikirja koostada ja projekti kirjutada. See oli kõigi jaoks uus, raske, aga samas huvitav. Millesse ennast tegelikult mässinud olin, jõudis muidugi hiljem kohale, kui ühteaegu oli vaja sooritada eksameid, käia tööl ja projekti juhtida. Oli hetki, kus soovisin kogu projekti Kuu peale saata – sinna, kuhu ma lapsepõlves ise reisida tahtsin. Palju lihtsam oleks olnud ainult koolis käia ja õppida, kuid tuleviku peale mõeldes pidasin targemaks asjad korrektselt lõpuni viia. Võib öelda, et lennundusseltsist sai õpingute vältel märkamatult primaarne tegevuste allikas kuni viimaste eksamiteni välja. MTÜ kaudu sain esimesed õppetunnid asjaajamises ning protsesside rakendamises. Paljud koostööpartnerid ning kaasosalised näitasid meie MTÜ tegevuse ja tegevusetuse suhtes üles erakordset kannatlikkust ja abivalmis suhtumist.

Lennuakadeemia viimastel aastatel arenes minu pähklisuurune aju piisavalt taibukaks, et siduda lõputöö teema ja koostamine võimaliku ametikohaga. Pannes kokku projektijuhtimise, lennuohutuse ja õhusõidukite hoolduse eriala, sain selgeks, et minust peab saama ohutusspetsialist lennundusettevõttes ning võimaluse korral lennuametnik. Vajalike lisateadmiste omandamise heaks ei pidanud ma paljuks ka kõige ebatavalisemates kohtades lennuohutusalseid raamatuid lugeda. Tegin seda nii merel laeva peal kui Saaremaa randades. Õnneks ei saanud ükski akadeemiast laenutatud raamat õpingute vältel minu käe läbi kannatada. Väikeste tagasilöökidega hakkasid asjad soovitud suunda võtma. Pärast akadeemia lõpetamist ning praktikat töötasin õhusõidukite hooldusettevõttes kontori poole peal kvaliteedi, ohutuse ja koolituse küsimustega. Tundsin, et lennundusseltsiga tegelemise kogemus tuli pinge- ja stressiolukordades sooritusvõimele kasuks. Paraku jäi aga töötamine selles ettevõttes lühemaks, kui oskasin arvata, sest ootamatult avanes võimalus astuda järgmine samm soovitud suunas ning asuda tööle lennundusohutusnõunikuna Lennuametis. Peamiste tööülesannete hulka kuuluvad nüüd riikliku ohutusprogrammi juurutamine ja ohutusteabe analüüs. Iga nädal toob uued ning huvitavad väljakutsed – lennundus on dünaamiline.

Võib öelda, et ühtegi karjäärialast otsust ei jätnud ma juhuse hooleks, vaid pigem mõtlesin asjad enda jaoks läbi. Niimoodi kalkuleerides võib igaüks juba täna sobiva teekonna valida ning tulevikku kujundama asuda. Oluline on püstitatud sihtidele kindlaks jääda, prioriteete seada ning alternatiivsete võimaluste peale mõelda. Tudengina küsiksin endalt, miks ma oma eriala õpin. Mis on selle eriala erinevad karjäärivõimalused? Mida mulle selles valdkonnas teha meeldib? Milliseid teadmisi ja oskusi pean lisaks arendama? Nendele küsimustele vastuseid otsides ja vastavalt tegutsedes leiab järjekindluse ja motivatsiooni õpingute kestel ning ka pärast seda. Usun, et kõikide erialade tudengid võiksid enda jaoks selgeks mõelda, millist karjääri nad spetsiifilisemalt teha soovivad. Lõpetuseks jagan mõtteid, mida olen erinevatest allikatest kuulnud ning oluliseks pidanud.