Vilistlaslugu

Kristin Vodja
Lõpetanud 2014. a lennuliiklusteeninduse eriala (cum laude)

Esimest korda jäi Eesti Lennu-akadeemia silma keskkooli alguses uurides ülikoolide õppekavasid ja sisseastumistingimusi võimaliku edasise hariduse omandamise eesmärgil. Eesti Lennuakadeemia tundus huvitav ja teistest eristuv nii erialade valiku kui ka väikese õpilaskonna poolest. Olin siiski arvamusel, et pigem valin eriala humanitaarvaldkonnast, sest tundsin, et minu tugevused ühtivad enim nende erialade eeldustega. Sinna see mõte enda tuleviku sidumisest lennundusega jäigi, esialgu... 

Pärast keskkooli lõppu kandideerisin mitmele erialale, sealhulgas ka Eesti Lennuakadeemiasse. Mõtlesin, et proovida tasub ikka, kuigi vastuvõtuprotsess tundus väga keeruline ning nõuded kandidaatidele olid karmid, eriti just piloodi ja lennujuhtimise erialale. Kandideerisin lennuakadeemiasse märkides esimeseks eelistuseks lennujuhtimise eriala. Igaks juhuks avaldasin soovi ka lennundusettevõtte käitamise erialale, sest esimesele oli väga karm konkurents ning ootused ei olnud suured. Saatuse tahtel sain esialgu õppima lennundusettevõtte käitamise erialale. Kaks aastat hiljem kandideerisin uuesti lennujuhtimise erialale ning mõned kuud hiljem alustasingi lennujuhi õpet. Nüüd olen oma valikuga väga rahul. 

Neli aastat tagasi Lennuakadeemias õpinguid alustades polnud mul tegelikult aimugi , mis mind ees ootab ja see, mida ma arvasin teadvat, ei osutunudki tõeseks.

Ootasin kuhjaga kuiva matemaatikat ja füüsikat ning öödepikkust tuupimist, kuid tegelikult oli õppekava hoopis mitmekesisem.

Kõige rohkem nautisin rakenduskõrgkooli võlu - õppe praktilist osa, mis moodustas nominaalajast umbes poole. Praktiline osa möödus põhiliselt simulaatoris lennujuhtimise põhitõdesid omandades, kuid saime lisaks ka lendamist proovida. Olin küll varem põgusalt tutvunud lennujuhtimise kui sellisega, kuid kooli lõpetanuna võin tõdeda, et minu teadmised olid äärmiselt tühised võrreldes sellega, mida tean nüüd.

Lisaks koolielule oli lennuakadeemias õppides oluline ka sotsiaalelu läbi ühiste ürituste nii kogu koolikollektiiviga kui ka oma kursusekaaslastega. Kooli akadeemiline pere ja üliõpilaskond oli väike. Kõik teadsid kõiki ning õppejõud huvitusid õpilaste käekäigust rohkem kui suurtes ülikoolides. Tihedaks said ühised koosviibimised lennujuhtimisinstruktorite ja õpilaste vahel. Ka need muutsid suhtlemise lihtsamaks.

Raskemad momendid õpingutes jäävad ilmselt lennujuhtimise simulaatorharjutuste etappi, sest alles siis ilmnes, kes on tegelikult lennujuhiks sobiv. Selles etapis võis nii mõnigi kord tunda ebakindlust oma oskustes ja võimetes ning tekkida kahtlus oma valikute õigsuses. Siis sai oluliseks sihikindlus ning usk enesesse. Aga need hetked olid mööduvad ning enesekindlus kasvas kogemustega. Eriala omandades sai samuti selgeks, et ei piisa ainult andekusest ja võimekusest, oluline on ka töökus ja eesmärgile orienteeritus. Looderdamine tingis negatiivse hoiaku instruktorite poolt.

Kõige õpetlikum aeg jäi praktika perioodi, kui saime Eesti ja Soome lennujuhtimiskeskustes liiklust juhtida. Sai ilmseks tegeliku lennuliikluse erinevus ja mitmekesisus võrreldes simulaatoris kogetuga. Põhitõed jäid samaks, kuid töömeetodeid oli lennujuhtide seas väga erinevad. Minu jaoks olid praktikad väga olulisel kohal just enesekindluse tõstmisel ning samuti töökoha leidmisel pärast kooli.

Ees ootas lõputöö kirjutamine, kuid see ei olnud ülemäära raske, kuna teema oli aktuaalne ja minu jaoks huvitav.

Hoopis olulisem sellel perioodil oli pärast kooli lõppu erialasele tööle saamine, sest keegi meist ei saanud olla kindel, et pärast lõpetamist töökoht ootab. Lennuliiklusteeninduse ettevõtete arv Eestis on väike ja kandidaate rohkem kui töökohti. Samuti oli välismaale kandideerimine raskendatud, kuna puudus töökogemus. See omakorda pani mõtlema, kas peaks lisaks erialasele tööle kaaluma ka alternatiive. Tulevik tundus ebakindel, sai vaid oodata.

Kooli lõpetamisel sai enamik meist erialasele tööle - rohkem kui oleks võinud arvata. Arvan, et selle eriala õppimine on olnud minu jaoks uskumatu võimalus, mida ma ei vahetaks ühegi teise vastu isegi siis, kui töövõimalused võinuks olla piiratud. Teeksin igal hetkel sama valiku, sest mitte kuskilt mujalt koolist ei saa sellist elukooli ning kogemust. Eriala õppimine on arendanud mind vaimselt, õpetades iseseisvust, kannatlikust, sihikindlust ja töökust, mis tulevad kasuks ka erialaväliselt. Samuti on see võimaldanud luua kontakte teiste lennunduses tegutsevate inimestega, mis aitab karjääri planeerimisel.

Töötan Lennuliiklusteeninduse AS-is lennujuhina, esialgu veel õpilasena, kuid peagi peaksin alustama tööd iseseisvalt. Umbes sama pikk aeg kooli simulaatorharjutuste etapiga kulub stažeerides instruktori juhendamisel tööpositsioonil, omandades, rakendades ja kinnistades juba tuntud põhitõdesid ning õppides uusi töövõtteid. Perioodi vältel otsustatakse, kas õpilane on võimeline üksi töötama või mitte. Positiivse vastukaja korral saab minust iseseisvalt töötav lennujuht.

Viimased neli aastat on minu elus olnud kõige huvitavamad. Olen saanud palju kogemusi, mida mujal kogeda pole võimalik. Koolis oldud aeg on õpetanud mulle, et elus on kõik võimalik, tasub vaid uskuda.

Soovitusena tulevastele tudengitele lisan, et eriala valikul ei tohiks mõelda ainult sellele, kas sel alal ka tulevikku on, vaid õppida seda, mis tõsiselt huvi pakub.