Vilistlaslugu

Kaie Peerna
Lõpetanud 2002. aastal kopteri juhtimise eriala

1998. aastal keskkooli lõpetades ei olnud ma veel päris kindel, millises ülikoolis või millisel erialal oma õpinguid jätkata soovin. Tartu Lennukolledžisse astusin klassivenna õhutusel. Käisime koos eksamitel ning ootasime põnevusega tulemusi. Kahjuks jäi klassivend vastuvõetute nimekirjast välja, kuid minule oli lennukolledž elu murdepunktiks. Esimesel koolipäeval ei olnud ma veel kindel, kas tegu on positiivse murdepunktiga või mitte, kuid huvi oli väga suur. Niipea kui tunniplaani lisandusid lennundusained, mõistsin, et olin teinud õige valiku. Motivatsioon piloodiks saada kasvas iga päevaga. Esimest soololendu meenutan siiani kui elu põnevaimat hetke.

Kui 2002. aastal Tartu Lennukolledži lõpetasin, pakuti mulle kopteripiloodina tööd eraettevõttes Pakker Avio. Kuna kõik lennukolledži piloodi eriala tudengid sooritasid oma lennupraktika Pakker Avios, oli tööle asudes kogu kollektiiv mulle juba tuttav. Minu tööülesandeks oli lennata tellimuslende, mille alla kuulusid nii huvi-, filmimis- kui ka fotolennud. Töö oli väga huvitav, kuid hooajaline. Seega hakkasin märkamatult tegelema ka firma paberimajandusega. Aasta pärast vormistati mind muuhulgas ka Pakker Avio kvaliteedijuhiks, mis esmalt tähendas kvaliteedisüsteemi loomist ning hiljem selle arendamist.

Lisaks kvaliteedijuhi ametikohale Pakker Avios valiti mind 2003. aastal Tartu Lennukolledži õppejõuks. Mõnes mõttes oli see paras proovikivi 23-aastasele noorele. Julgustavalt ei mõjunud ka teadmine, et esimeseks auditooriumiks on 4. kursuse pilooditudengid, kellest vanim on minust 10 aastat vanem. Õnneks aga osutus see kursus väga sõbralikuks ja toetavaks ning selle tulemusena esialgu plaanitud loengute maht mitmekordistus aasta lõpuks. Nii hakkasingi andma navigatsiooni ning lendude planeerimise ja teostamise loenguid piloodi eriala 3. ja 4. kursuse tudengitele. Hiljem lisandus lennundusettevõtte käitamise ja lennuliikluse juhtimise eriala tudengite õpetamine.

Kuna õppejõu amet oli minu jaoks uus, läbisin paralleelselt õpetamisega ka Tartu Ülikooli tehnikavaldkonna õpetajakoolituse. Seoses akadeemilise töö hulga kasvuga tundus loogiline pärast õpetajakoolituse lõpetamist jätkata õpinguid Tartu Ülikooli magistrantuuris koolikorralduse erialal.

Olles vastu võtnud ka lennutreeningseadme FNPT II/MCC kvaliteedijuhi ametikoha, hakkas tunduma, et koormus on juba nii suureks kasvanud, et vaba aega nagu ei olekski. Tagantjärele mõeldes aga kõige kiiremad ajad olid veel ees.

Kui olin kogunud piisavalt lennukogemust kopteril, alustasin ka kopteri lennuõpetaja koolitust.

Lennuõpetajana töötamist võib pidada ka üheks raskemaks ametiks, mida pidanud olen. Võimalik, et selle tingis asjaolu, et tegin kõike eelpool toodut paralleelselt, ikka mitmel rindel korraga.

Mõned aastad töötasin ka lennukoolitusosakonna teooriakoolitusjuhina ning osalesin Tartu Lennukolledži nõukogu ja fondi nõukogu töös.

Kuna olen püüdnud oma elus mugavustsooni langemist vältida, siis otsustasin 2011. aasta sügisel teha kannapöörde - kolida Tartust Tallinnasse ning asuda tööle Lennuliiklusteeninduse AS-i kvaliteediosakonna juhataja ja ohutusjuhi ametikohale. Ainsaks tingimuseks seadsin selle, et olgu mul kui kiire tahes, oma piloodilitsentsi hoian kehtivana. Uus ametikoht on toonud kaasa palju uusi väljakutseid ja reisimist. Olgugi et uued väljakutsed on olnud toredad, on kopteriga lendamine jäänud endiselt minu kõige südamelähedasemaks tegevuseks.

Kui kõigele sellele praegu tagasi vaatan, tõden, et olen õnnelik inimene - minu töö ja hobi käivad käsikäes.