Vilistlaslugu

Kadi Kivistik
Lõpetanud 2012. aastal lennunduse side-ja navigatsioonisüsteemide käitamise eriala

Pärast gümnaasiumi lõpetamist polnud mul õrna aimugi, kes minust tulevikus saada võiks. Kindel oli, et kõrgharidus tuleb omandada. Sirvisin Eesti ülikoolide pakutavaid võimalusi ning esimesena jäi silma Tartu Ülikooli hispaania keele romanistika õppekava. Kuna vastuvõtt sellele erialale käis üle aasta, siis tuli mul leida teine eriala. Juhuslikult nägin ajalehes Eesti Lennuakadeemia kuulutust ning peagi leidsin ennast kooli infotunnist. Paari nädala pärast järgnesid sisseastumiskatsed. Pidin sel päeval bussiga Viljandist Tartusse sõitma, kuid buss oli väike ning rahvast täis. Jäingi bussist maha. Õnneks aga leidus peretuttav, kes oli nõus mind sel saatuslikul päeval Tartusse sõidutama.

Sügisest alustasingi õpinguid lennuakadeemias, kus olin side- ja navigatsioonisüsteemide käitamise erialal ainus tüdruk. Arvan, et meil oli väga ühtehoidev lend, eks väiksem kool ja huvi lennunduse vastu tõid kokku sarnased inimesed. Nendest käputäie inimestega õpin praegugi TTÜ-s telekommunikatsiooni magistrantuuris. Esimesed poolteist aastat olid õpingutes kõige keerulisemad. Mäletan, et kõrgema matemaatika loengutes mõtlesin tihti, et mis selle kõige rakendus on ning kus ma ometi selliseid valemeid kasutama hakkan. Vastuse küsimusele sain 3. kursusel signaalitöötluses ja telekommunikatsioonis.

Viimasel, neljandal aastal tuli hakata kirjutama lõputööd. Olin kuulnud Tartu Ülikooli tudengisatelliidi projektist, kuid ei arvanud, et mul tekib selles osalemiseks võimalus. Eelkõige seetõttu, et õpin teises koolis. Samas teadsin, et tahaksin töö kirjutada mõnel kosmosega seotud teemal. Juhtuski nii, et ühel päeval teatas Jaak Umborg, et TÜ on pakkunud akadeemiale välja kaks lõputöö teemat seoses ESTCube-1-ga. Ma ei mõelnud pikalt, läksime kursusekaaslasega kohale, et teemadega tutvust teha. Tegemist oli praktilise tööga, kus oli vaja ehitada satelliidi maajaama jaoks üks moodul. Alguses oli suur teadmatus, mis see töö endast üldse kujutab. Lõputööd tehes ning kirjutades valdasid mind tunded, et kord olen ma selle kõige üle väga uhke, teinekord jällegi arvasin, et see ei kõlba kuskile. Nii valmiski pea pooleaastase töö tulemusena lõputöö pealkirjaga “Tudengisatelliidi maajaama eelselektormoodul”, mis tunnistati 2012. aasta parimaks lennuakadeemia lõputööks.

ESTCube-1 meeskonnas olin veel poolteist aastat peale lennuakadeemia lõpetamist. Sain sealt oma esimesed inseneritöö kogemused, mis õpetasid töö planeerimist, meeskonnatööd ning väga palju üldisi raadiotehnilisi tõdesid. Oma siiski väikese inseneritöö kogemusega asusin Tallinna Tehnikaülikooli telekommunikatsiooni magistriõpingute kõrvalt tööle ühes väikseses Eesti elektroonikafirmas nimega Rantelon. 

Miks ma olen valinud endale elektroonika valdkonna? Pean tunnistama, et ma ei tea… Olen teinud oma valikud sisetunde järgi ning ilmselt on midagi ka perekonnalt kaasa tulnud. Inseneri töö on ka väga loominguline töö. Selles on palju nokitsemist, katsetamist ning pidevalt lahendusi vajavad uued probleemid. Muidugi ei pruugi paljud asjad õnnestuda esimesel korral, ka mitte teisel ja isegi mitte kolmandal. Aga kui midagi valmis teed ning see töötab… see on inspireeriv, edasiviiv ning annab tohutult hea enesetunde.