Vilistlaslugu

Elise Ots  
Lõpetanud 2014. a õhusõiduki juhtimise eriala 

Mäletan, et neljandas klassis pidin kirjutama jutu sellest, missugune on minu elu tulevikus. Kirjutasin, et töötan piloodina, kuid millest selline idee tuli, ei tea ma päris täpselt siiani. Mõte lenduriametist ei jätnudki mind ning seadsin selle täideviimise endale eesmärgiks.

2010. aastal asusin Eesti Lennuakadeemias õhusõiduki juhtimist õppima. Mul vedas ning juba järgmisel aastal tõsteti mind edasi kolmandale kursusele, kus algas erialane õpe. Tagasi mõeldes läks see aeg nii ruttu, märkamatult said kõik eksamid tehtud ning õppelennud lennatud. Õnneks on mul koolist palju kustumatuid mälestusi, mida meenutada, suure osa nendest on loonud minu kursus.

2013. aasta kevadel otsiti uut pilooti ettevõttesse, mis lendab talviti Kihnu ja Ruhnu vahet, suvel aga Saksamaal. Kõhklematult võtsin konkursist osa, sest olin juba ammu huvitunud sellest konkreetsest tööst. Mind saatis edu ning kohe, kui olin lõpetanud lennupraktika, läksin Saksamaale, et saada koolitust ning alustada tööd.
Olen varsti juba aasta aega piloodina töötanud ning olen oma ametiga äärmiselt rahul. Lendan Britten Norman Islander tüüpi lennukiga, mis on suurepärane õhusõiduk lühikeste radade ning tugeva külgtuule jaoks. Kogu lendamine toimub visuaallennureeglite järgi. Saksamaal viin reisijaid saarele, mis on vaid kaheksa kilomeetri kaugusel mandrist, seega lennu kestvus on kõigest neli minutit. Selliseid lende tuleb päeva jooksul üsna palju teha, õhtuks koguneb sageli enam kui kakskümmend maandumist. Eestis on päevas lende vähe, seevastu on marsruudid jällegi pikemad. 

Olen õnnelik, et olen saanud viia täide oma lapsepõlve unistuse ning leidnud töö, mida tõeliselt naudin.