Edulood ja mälestused

Anu Vare
Eesti Lennuakadeemia õppeprorektor,
lennuliiklusteeninduse koolitusorganisatsiooni koolitusjuht

Olen lõpetanud lennujuhtide II kursuse 26. juulil 1996. aastal.

Ühel palju varasemal päeval sirvisin Postimeest ja kuulutuste leheküljel silmasin kutset tulla õppima lennuliiklusteeninduse eriala. Sõna „lennu“  vallandas peas mõttelennu, mis järgnevate päevad jooksul järjekindlalt mind külastas. Senine töö ei pakkunud enam motiveerivaid väljakutseid ning otsustasin katsetele minna. Vanemad avaldasid imestust: „See lennuliiklusteenindus on täiesti uus ja tundmatu ala. Sa ei kujuta ette, mida see tegelikult tähendab“. Muidugi ma ei teadnud, aga väga tahtsin teada saada. Sõitsin siis, dokumendid kotis, bussiga Tähtvere poole ja mõttes keerles küsimus: „Kas ikka on õige pea ees tundmatusse hüpata…“  ja astusin poolel teel bussilt maha. Elu läks vana rada pidi edasi. Järgmisel aastal ilmus sama kuulutus uuesti.

Kuna olin saanud pikalt järele mõelda, siis see kord ma põnnama ei löönud. Osutusin sobivaks ja sõbrapäeval aastal 1995 alustasin koos 15 kaaslasega õpinguid.

Õpingute aeg oli pingeline. Suur elamus oli juhtida õppelennukit samal ajal kui auto juhtiminegi ei tulnud veel hästi välja. Õpetamismeetodid olid ju harjumuspärastest hoopis erinevad. Simulaatorharjutust sooritades oli mul sageli selg higine. Iga õnnestumine tegi aga heameelt!

Kursuse lõppedes toimus kohtumine tööandjatega. Esimeses voorus kohtus terve kursus korraga kõigi ettevõtete esindajatega. Meile anti teada, kui palju töötajaid iga ettevõtte sooviks värvata,  kas pakutakse lisaks palgale ka muid hüvesid jne. Teises voorus käisime ükshaaval kolleegiumi ees ja andsime teada enda eelistustest. Kogu „kaup“ sai ära jagatud, aasta siis oli 1996. Mina jõudsin vastastikuse sobivuse äratundmisele Tartu Lennukolledžiga, kuid esmalt siirdusin siiski lapsehoolduspuhkusele. Lennukolledžisse asusin tööle 1998. aasta lõpus.  

Minu ülesandeks sai lennuliiklusteeninduse alase õppetöö juhtimine ja korraldamine. Sellel tööpõllul võib mind kohata tänagi. Mulle meeldib, et töö ei ole muutunud rutiinseks, töötan koos noorte ja nooruslike  inimestega.  Praktilise lennujuhitööga tegin algust 1999. aasta lõpus kui Tartu lennujaama lennuliiklusteeninduse üksus vajas osalise koormusega lennujuhti.  Kahel erineval, kuid tihedalt seotud töökohal kestis minu tegevus üheksa aastat. Äripäevadel toimetasin lennujaama teisel korrusel akadeemia koolitustegevust suunates ning enamasti nädalavahetustel lennujuhtimistornis liiklust korraldades. Alates 2009. aastast loobusin lennujuhi pädevusest. Lennundusalase kõrghariduse arendamine ja selle kvaliteedi tagamine nõudis järjest pingelisemat tööd.

Olen omal nahal tunda saanud mõttetera  „mis ei tapa, teeb tugevaks“  tähendust. Pehmemalt väljendades tähendab see, et töö pakub pidevalt uusi väljakutseid, mida vastu võttes ja lahendades areneb isiksus.

Meie tudengitele soovin, et nendegi teel oleks parajal määral väljakutseid, mida vastu võtta ja millest väljudes end targema ja tugevamana tunda.