Edulood ja mälestused

Anti Puutsa
Vilistlane, lõpetanud lennundusettevõtte käitamise eriala

Mäletan lapsepõlvest, kuidas Raadi sõjaväelennuväljalt startivad lennukid panid mu kodumaja akendel klaasid värisema. Olin siis üsna väikene poiss ning toona ei tulnud mulle mõttessegi, et võiksin tulevikus oma elu lennundusega siduda. Mingi uudishimu õhuvärginduse vastu pidi siiski minus juba vaikselt idanema.     

Tulevasele elukutse valikule hakkasin tõsisemalt mõtlema alles aastaid hiljem, gümnaasiumit lõpetades. Teadsin, et tahan kindlasti edasi õppida – ainult et kus või mida? Olin küll kuulnud Tartu Lennukolledžist, kuid mul polnud aimu, mida see asutus endast kujutab või keda seal täpselt koolitatakse. Siis aga viis juhus mind kokku ühe sealse tudengiga, kes koolist lähemalt rääkis ja innustas mind edasi uurima. Üks asi viis teiseni ja nii juhtuski, et 2000. aasta suvel istusin koos mitmete tänaste kolleegidega lennukolledži vastuvõtukatsetel ja juba sügisel olin seal täieõiguslik tudeng lennundusettevõtte käitamise erialal.  

Lennukolledži õpingute ajal käisin tööl ühes pisikeses internetiteenust pakkuvas ettevõttes. Küllap dikteeris see paljuski minu tolleaegset elurütmi, kuna koolikaaslastega väljas käimiseks jäi vähe võimalusi. Paradoksaalsel kombel oli selle võrra rohkem aega õppetööga tegelemiseks. 

Lõpetamiseks vajaliku diplomitöö teema valisin Lennuameti esitatute seast. Toona üheski õppekavas lennundusjulgestust ei käsitletud ning valdkond oli ka Eestis alles lapsekingades. See tähendas võimalust ammutada enda jaoks uusi teadmisi ja ühtlasi olla ka ise justkui maadeavastaja uutel aladel.

Enese teadmata olin ma sellise diplomitöö teema valikuga saanud jala lennundusringkonna ukse vahele ja pannud sümboolse nurgakivi oma edasisele elukäigule. Nimelt sain diplomitöö koostamise käigus oma juhendajalt ettepaneku kandideerida Lennuameti lennundusjulgestuse osakonda järelevalve ametnikuks. Nii juhtuski, et juba mõned nädalad pärast kooli lõpetamist leidsin end Lennuametis rahva teenistuses.

Nagu eelnevalt mainitud, oli praeguses mõistes lennundusjulgestus Eestis võrdlemisi uus teema. See ning asjaolu, et olime värskelt liitunud Euroopa Liiduga, avas omakorda loetlematu arvu uusi võimalusi enesetäienduseks ning -teostuseks. Siseriiklikult ehitasime osakonnaga üles lennundusjulgestuse järelevalve mehhanismi ja saavutasime vajaliku kompetentsi, lõime toimiva süsteemi muutuvate julgestusnõuete edastamiseks ettevõtetele ning osalesime selle kõrvalt aktiivselt rahvusvahelises koostöös.

Kuus ja pool aastat hiljem, siis juba osakonna juhatajana otsustasin ameti maha panna ja seada sammud “teisele poole rindejoont”. Tööle asumine ärilennundusettevõttes Panaviatic tähendas uusi tõsiseid väljakutseid. Olles varasemalt kokku puutunud eelkõige julgestusalaste küsimustega, pidin end kurssi viima käitamisprotseduuride, jätkuva lennukõlblikkuse tagamise ja ka hooldusorganisatsiooni tegevusega. Terve uus maailm, mis seni mu silme all märkamatult oma elu oli elanud, vajas nüüd avastamist ja uurimist! Ja mida enam sellesse süvenesin, seda rohkem see mind haaras.      

Küllap oli selles oma roll õhus oleval kerosiinil ja akna taga sagivatel lennumasinatel, et 2013. aasta kevadel sündis minus eneselegi ootamatult mõte uuesti lennukooli astuda – seekord aga piloodiõppesse. Nii mõnigi sõber kahtles selles otsuses, kuid see ainult suurendas minu indu end proovile panna ja anda elule võimalus üks põnev käänak teha. Sisseastumiskatsed läksid mulle eneselegi üllatuseks üle ootuste hästi ning alustasin 2013. aasta sügisel õpinguid õhusõiduki juhtimise erialal – seekord juba Eesti Lennuakadeemias.