Vilistlaslugu

Alisa Lepik (endise nimega Alisa Hartšikova)
Vilistlane, lõpetanud lennundusettevõtte juhtimise eriala 

Lennundus ei ole minu jaoks olemas olnud kuskilt kaugest lapsepõlvest, ehkki mingi ähmane teadmine minu isapoolse vanaisa seotusest Vene õhuvägedega on mind siiski saatnud. Pigem nägin lennukeid eemalt – nimelt olen olulise osa oma elust elanud Tallinn-Väikeses, mis on, nagu nüüdseks tean, otse Tallinna lennuvälja raja 08 finaalis. Kord oli ka juttu, et „naaberkülas“ Tondil mõne elumaja aken lennukimürast olevat purunenud, kuid oma põnevamateski unenägudes poleks ma näinud end kirjutamas oma lugu lennundusest. 

Minu lennundus algas 2003. a kevadel

Tartu Lennukolledž oli avaldanud tutvumispäeva kuulutused ja mu pinginaaber Birgit Purres (praeguseks Lennuliiklusteeninduse ASi lennujuht) kutsus ka mind osalema. Nagu enamik toredaid mõtteid – „mõeldud, tehtud“ ja olime Tartus. Proovisime vaimset vastupidavust psühholoogiliste testidega, kuulasime tutvustust ning kogetu meeldis, pakkus pinget ja oli erinev sellest, mida olin seni oma tulevikuks pidanud.

Keskkoolilõpetajale omaselt proovisin kätt ka teistes kõrgkoolides. Tartu Ülikooli soome-ugri keelte sisseastumiskatsete päev oli mu eelnevat humanitaarkallakut arvestades tuttavlik ja ehk lihtnegi. Pedagoogikaülikooli orientalistika katsetepäev kattus lennukolledži sisseastumiskatsete päevaga ja otsus sai tehtud viimase kasuks. Tartu Ülikool sai 1. septembril 2003. aastal faksi teel väriseva käega kirjutatud avalduse arvata mind üliõpilaskonnast välja seoses õppimaasumisega Tartu Lennukolledžis. See avaldus on mul isegi kuskil alles. Algas äärmiselt põnev ja meeldejääv aeg.

Esimestel aastatel tundsin kodust eemaldumist, tajusin selgelt iseenese ja oma aja määramist, kuigi kodusesse keskkonda tõmbas veel igal nädalalõpul. Õpitust jäid meelde enim peavalu põhjustanud füüsika ja kõrgem matemaatika, insenerigraafikast aga hoopis Vanemuise 46 väärika hoone pudeneva krohviga seinad.

Paar tõelist „Heureka“-momenti tabasid mind siis, kui õhusõiduki ehituse eksamil tuli kirjeldada lennuki ja helikopteri mootori erinevusi ja kui lennujaamatehnika praktikumi käigus uurisime diiselmootori regulaatorkarakteristikut ning diisliaurudes soovitati pluusiserv või lausa respiraator nina ette tõmmata. Tõdesin, et lennundust tuleb tervikuna nautida! Ükski osa, alates lennukist endast, maapealsetest seadmetest, teenindusest kuni lendamiseni välja, ei saa teiseta toimida.

Juba õpingute kestel viis elu mind mõneks ajaks Kuressaarde, vahel ka Pärnusse ja Ruhnu, kus sain väikelennujaamade tööd lähemalt tundma õppida ja peale lõpetamist, 2007. aastal, asusin tööle Lennuliiklusteeninduse ASi lennuinfo osakonna spetsialistina. Minu jaoks on see olnud unistuste töökoht, kus suhtlemine lennumeeskondade ja lennujuhtidega on põimunud spetsiifiliste teadmistega. Olen veendunud, et meie tehtav töö asub tuiksoonel – me vahendame infot maapealse ja lennuliiklusteeninduse vahel, olles ise enamasti nähtamatud. Just siis ongi meie töö kõige paremini korraldatud – olemasolu on iseenesest mõistetav, puudumist pannakse tähele.

Jäägitult on võitnud mind aga praktilise ja samas imelise maailma sulam ehk lennuteave ja lennundusmeteoroloogia. Habras taevas, pilved, virga, reisijahulke lennutavad tehnikat täis lennukid ning regulatsioonidest, tingimustest ja nõuetest tulvil õhuruum on toonud mind ringiga tagasi lennuakadeemiasse, seekord tahvli ette.