Signe Vanker
Õppeosakonna juhataja                                      


Olen töötanud lennuakadeemias 19 aastat, lennundusega olen aga olnud seotud juba titeeast. Minu onu oli suure reisilennuki (Tu-134A) kapten ja isa lennundusfanaatik. Nii ei olnud mul tegelikult valikut - ma lihtsalt kasvasin lennundusjuttude keskel. Isa viis mind juba väikese tüdrukuna lendama, pani kirja kõik lennutunnid ja lennukimargid, millega olin reisijana lennanud.

Kuidagi eneselegi märkamatult liitusin 14-aastaselt purilennuklubiga. Läbisin teooriaõppe, alustasin Ridalis ka praktiliste lendudega, kuid siis avastasin, et kardan langevarjuhüppeid ja lennukiga lennates hakkab väga kergesti iiveldama.

Nii jäigi lennundus mõneks ajaks tagaplaanile. Sel ajal, kui mina lõpetasin gümnaasiumi, ei olnud veel Tartu Lennukolledžit, nii et edasiõppimise valikuid tehes ei olnud mul võimalust lennunduse eriala valida.

Tegin kiire ja eneselegi arusaamatu otsuse ning asusin õppima Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat. Sain küll juba esimesel kursusel aru, et agronoomiks ma saada ei taha, aga mis alustatud, tuleb ka lõpule viia. Lõpetasin kooli cum laude ja mulle kui parimale lõpetajale pakuti tööd teadusasutuses nooremteadurina. Sel ajal kui teadustöö tegemisega alustasin, sain teada, et loodi Tartu Lennukolledž ja algas vastuvõtt lennujuhtide õppegruppi. Sel hetkel ei mõelnud ma enam kaua, kuna teadsin, et töö lennunduses on väljakutseid pakkuv.

Esimene vastuvõtt kolledžis oli lennujuhi erialale ja lennuvälja lennuinfoteeninduse informaatori erialale.  1994 aasta mais asusin õppima viieliikmelises õppegrupis lennuvälja lennuinfoteeninduse informaatoriks. Tegemist oli tellitud kursusega, mille õppeaeg oli vaid kuus kuud. Nii õnnestuski mul Tartu Lennukolledž  lõpetada juba 1994. aasta lõpus, olles üks neljast (üks alustanutest ei lõpetanud) kolledži kõige esimesest lõpetajast. Praktika ajal juhtisin mõnda aega lennuliiklust Soomes Varkausi lennuväljal, kust startisid tšarterreisidele ka suured lainerid MD-82.

Minu esimeseks töökohaks sai Tartu lennujaam, kus töötasin lennuinfoteeninduse informaatorina. 

1995. aastal pakuti Tartu Lennukolledžis väikest lisatööd – koordineerida aeronavigatsioonilise infoteeninduse õppegrupi õppetööd. Lisatööst sai 1995. aasta lõpuks minu põhitöö.

Perekondlikud sidemed sidusid mind lennundusega, veel tugevam oli aga perekonna side pedagoogikaga. Minu vanaisad ja vanaema olid kooliõpetajad, minu vanemad on pedagoogid ja lõpuks olin ka mina jõudnud sinna, kuhu algul ei plaaninud minna. Töötasin lennunduses ja ühtlasi tegin pedagoogilist tööd.

Töötasin õppeosakonnas, õhusõiduki hoolduse osakonnas ja lennuliikluse juhtimise osakonnas vanemspetsialistina. Kui olin kümme aastat teinud pedagoogilist tööd, siis leidsin, et aeg on ka pedagoogikat õppida. 2004. aastal astusin Tartu Ülikooli koolikorralduse magistriõppesse ja kaitsesin magistrikraadi mentorluse erialal nominaalajaga 2006. aasta suvel.

Kuna minu varasem haridustee oli seotud taimede uurimisega, nüüd aga olin aastaid töötanud lennunduses, kaitsnud magistrikraadi pedagoogikas, tegin otsuse siduda need kõik kokku ja jätkata õpinguid ökoloogia doktoriõppes. 2007. aasta 1. septembrist olen Tallinna Ülikooli ökoloogia doktorant.

2008. aasta 1. märtsist olen ametis Tartu Lennukolledži (nüüdse Eesti Lennuakadeemia) õppeosakonna juhatajana.

Pärast pikki otsinguid olen leidnud töö ja õpingud, mis pakuvad mulle hingerahuldust. Ma olen lennunduses ja tundub, et ilma selleta ma ei oskagi enam elada.